Mumbai on India mõistes moodne ja vabameelne linn, nii et enamasti ei panda isegi pahaks, kui mees naisel käest kinni hoiab. Kui aastavahetuse Bollywoodi hitt 3 Idiots lubas endale näidata ekraanil suudlust, siis paarikümne aasta eest oleks selline asi kindlasti skandaali põhjustanud. Aga kui sääraselt käituda avalikus kohas, võib ka juhtuda näiteks nii.

Riietumisel torkab silma asjaolu, et naised kannavad enamasti traditsioonilisi India rõivaid, kuid mehed käivad kõik triiksärkide ja viigipükstega, nähku need siis välja ükskõik millised. Ja tossud võivad ka jalas olla. Lühikesed püksid on üldiselt selline riietusese, millest tunneb ära välismaalase, kuigi vahel võib ka kohalikke sellisena näha. Särkidest ei loobu mehed ka ujudes, välja arvatud mõni üksik, kes seda hiljem kahetseda võib. Olles näinud minu poolt üles pandud pilti ühisest rannaskäigust, saatis töökaaslane Pavan mulle hädaldava kirja, milles teatas, et kui ma internetist ei eemalda pilti, kus ta on palja ülakehaga, siis on temaga läbi. Töö juurest üks tüdruk oli juba näinud, aga Indias ei saa sellist asja lubada.

Suur osa abieludest on endiselt korraldatud vanemate poolt. Ja kaasavara peab olema pruudil. Kohvinurgas tehakse nalja Ravi üle, et tema küll omale naist ei leia ja arutatakse, kes kõige suurema kaasavara saab, maja ja maa ja mida kõike veel. Kui sisse astub Eunice, siis tema arvab, et mina saaksin kõige suurema kaasavara. Nojah, ma olen ju valge. Aga ma pole müügiks. Kuigi kaasavara maksmine on juba aastakümneid seadusega keelatud, on see endiselt väga levinud. Tuleb ette ka juhtumeid, kus pruut tapetakse, et kaasavara endale jätta. Sellise jutu peale on arusaadav, miks eelistatakse tütardele poegi ja et poiste arv on tüdrukute omast oluliselt suurem. Artikkel räägib lähemalt.

Hästi ei vaadata ka kastidevahelistele suhetele. Sellisel juhul tuleb perekonna au päästmiseks noored tappa. Ühe juhtumi võikaid üksikasju saab lugeda siit ja pikemat ülevaadet siit. Mõni aeg hiljem televisioonis nähtud samateemalises vestlussaates jagunesid arvamused kaheks. Oli neid, kes arvasid, et need on India traditsioonid ja teisiti käituda oleks moraalne allakäik. Enamuses tundus siiski tegu olevat mõistlike inimestega.

Delhisse jõuame pärastlõunal. Minu esimeseks mureks on rongipileti saamine. Tavapiletid on juba vähemalt kuu varem välja müüdud, nii et jään lootma turistikvoodile. Selleks tuleb minna New Delhi raudteejaama, kus selliseid pileteid müüakse. Võtan rikša, mille juht soovitab mul hoopis lähemasse kohta minna, kust ka pileteid saab. Mina oma naiivsuses lähengi kaasa. Kohale jõudes saan aga aru, millega tegu. Mulle pakutakse müüa pileteid mitu korda kallimalt, kui nad päriselt maksavad ja et ilmselt on kõik piletid otsas, siis võib arvata, et selle raha eest võin ma saada ainult koha ootejärjekorras. Võtan järgmise rikša, et New Delhi jaama sõita. Too jääb peatuma vaatamisväärsuste juures, et kas ma ikka ei taha neid kõiki näha. Ei taha. Jõuame Old Delhi raudteejaama. Seletan siis, et ma tahan New Delhi jaama. Juht ütleb, et see on nii kaugel, et sinna tema küll sõita ei kavatse ja maksku ma aga kokkulepitud summa ära. Kui ma sellega nõus ei ole, siis pakub välja, et metroosõit maksab 10 ruupiat, me leppisime kokku 50, järelikult maksku ma talle 40. No tore lugu küll! Lõpuks annan talle 30 ja lähen metroopeatust otsima. Metroo on üks väheseid häid asju Delhis. Üsna uus ja suuresti välja ehitamata, aga mugav, ülerahvastamata (võib-olla juhtusin lihtsalt õigel ajal), odav ja mis peamine, jahe. Peale Ladakhi jahedaid öid on Delhi rohkem kui 40 kraadi ikka liiast. Turvakontroll on küll aeganõudev, väravaid on üks naistele ja teine meestele, naiste oma oluliselt lühema järjekorraga.

Delhi tänav

Reisijuhist olen lugenud, et New Delhi raudteejaamas on üks levinumaid pettuseid see, et öeldakse vaesele turistile, et turismiinfopunkt on remondis ja juhatatakse kuhugi oma kohta. Mina järgin viitu, mis turismiinfo juurde juhatavad, see aga on tühi, uks lukus ja…remondis. Olen nõutu. Üritan infoletist abi saada, aga see on võimatu. Mind lihtsalt trügitakse ära. Oma suure seljakotiga ei õnnestu hästi pressida ka. Kott on raske, ilm kohutavalt palav ja närvid läbi. Lõpuks leidub siiski turvamees, kes juhatab mu esimesele perroonile, kus asub tegelik turismiinfopunkt. Sealt õnnestub saada ka pilet järgmiseks õhtupoolikuks Mumbai rongile, kuigi mees leti taga vaatab, et ma olen juba üle 6 kuu Indias olnud ja ütleb, et järgmisel korral enam turistipiletit ei saa. Jaama läheduses leian koha ööbimiseks ja olen nii väsinud, et suurt midagi muud enam ei teegi.

Jama Masjid

Järgmisel hommikul ärkan vara, et vaatamisväärsustega tutvuda. Sõidan metrooga tagasi Old Delhi linnaossa ja otsi üles Jama Masjidi ehk teisisõnu reede mošee, mis on India suurim. Sissepääs on tasuta, aga fotoka eest küsitakse 200 ruupiat. Mõtlen, et saan tornist pilte teha, nii et jään nõusse. Tuleb välja, et torn avatakse alles üheksast, nii et peale mošeega tutvumist tuleb mõnda aega niisama istuda. Üks mees tuleb minuga juttu rääkima, tahab teada, kes minu arvates jalgpalli MM-i võidab ja et kas kõigile eurooplastele meeldib sportlikult riides käia. Ma ei tea, kas küsimuses peitub vihje minu riietusele, aga oma arust ma küll sportlikult riides pole. No triiksärgis ja viigipükstes ka mitte, aga ausalt öeldes oleks see sealses kliimas ka naeruväärne. Torni pääsuks küsitakse veel raha, välismaalastelt muidugi oluliselt rohkem. Piletimüüja ütleb, et meil on eramošee, küsime nii palju raha kui tahame. Tegelikult tahaks ümber keerata ja minema jalutada, aga kaamera eest on juba makstud ja tornidesse ronida mulle meeldib. Vaade osutub pettumuseks. Lihtsalt pole suurt midagi näha, sudu on nii paks. Välja minnes küsitakse veel raha jalanõude „valvamise“ eest ja kui ma ei anna valvuri arvates piisavalt suurt summat, siis satun põlastuse osaliseks.

Punane kindlus läbi sudu

Järgmine sihtpunkt on Punane kindlus. Suures kompleksis on vaadata palju, ka mõned muuseumid. Ei puudu ka tavapärased automaatidega mehed laskepesades. Tapab pikapeale siiski hoopis palavus. Rohkemateks vaatamisväärsusteks aega ei jätku, lähen võtan asjad ja istun rongi peale. Delhist pääsemine on kergendus. Rongiks on seekord Rajdhani Express, mis teeb vähe peatusi ja sõidab Mumbaisse 16 tunniga. Selles rongis konditsioneerimata klasse ei ole, nii et esimest korda proovin klassi 3AC. Pilet on ligi neli korda kallim, aga vagun on puhas, jahe, voodilinadega ja toit on ka hinna sees. Ja süüa antakse päris palju. Õhtuoode, puljong, õhtusöök, jäätis, tee. Briti naine minu kupeest imestab, et ma inglise keelt oskan, sest temal Londonis on üürilisteks eestlased, kes inglise keelt ei oska. Hommikuks selgub, et kõige pakutu söömine ei olnud siiski eriti hea idee. Olla on ikka väga paha. Hädavaevu jõuan koju, kus pikali viskan. Enam-vähem nädal aega olen siruli, toitudes peamiselt soolalahusest.

Kogu reisi pildid siin.

Tee läbi laviini

Zoji-la ei ole oma 3528 meetriga merepinnast sugugi üks maantee kõrgemaid punkte, aga teeolude ja maastiku tõttu kõige aeganõudvam. Kui me peale mitut tundi lõpuks teiselt poolt alla orgu laskusime, ootas seal juba asfaltteed ja orus kilomeetritepikkune joru veoautosid, kes olid tee ära ummistanud. Ei jäänudki siis muud üle, kui kõigi Zoji-last saabujatel jääda ootama tee ääres asuvale laiale väljale. Seal kohatud hüperaktiivne Kanada noormees rääkis, et oli juba 5 päeva lähedalasuvas Drassis oodanud kuru avamist. Drass on muide India kõige külmem asustatud paik. Kui kõik kuru ületajad lõpuks kohal oli, sai liiklus alata vastassuunas. Seda tervitasid veokid lastes kõlada kõigil oma erinevatel signaalidel. Lõpuks sai tee nii palju vabaks, et pääses edasi sõitma ja seda me ka tegime. Õhtul jõudsime Kargilisse, kus juht soovitas meil õhtusöögiks süüa osta ning peale saiakeste hankimist sõitsime edasi. Pimedal ja käänulisel teel tuli läbida mitu kontrollpunkti, kus passikoopiad käiku läksid. Kell 2 jõudsime väikesesse külla, kus juht otsustas magamispeatuse teha. Autos istudes magada üritada oli kitsas ja äärmiselt ebamugav. Õige pea otsustasid kohalikud koerad haukuma hakata. Ja kui autojuht magama jäi, siis oli tema norskamist kilomeetrite kaugusele kuulda. Nii me siis olime seal keset mitte midagi, aga rahu ja vaikust ei olnud. Kell 4 oli äratus ja sõit jätkus. Ka siis eriti magada ei õnnestunud, kuna iga kord, kui juht käiku vahetas jäi mu jalg ette. Aga kuhugi mujale ka jalga panna polnud.

Vaade linnale Lehi lossist

Lehi jõudsime hommikul kuue paiku, selja taga 422 kilomeetrit ja nende läbimiseks kulutatud 22 tundi. Jätsime autojuhiga hüvasti ja siirdusime peatuskohta otsima. Ameeriklane teadis mingit head kohta ja nii mina kui kaks sakslast otsustasime talle järgneda. Teised reisiseltsilised – poolakas, soomlane ja tšehh läksid hommikust sööma. Mõne aja pärast jõudsimegi Zeepata külalistemajja, mis on üks ägedamaid kohti, kus ma käinud olen. Ühe kohaliku perekonna poolt peetavas väikses külalistemajas on ruumi umbes kümnele inimesele, kellest enamus koguneb igal hommikul ja õhtul ühisele söömaajale. Ja kõike seda poolmuidu. Öösiti läks toas küll natuke külmaks, aga tekk oli soe ja kardemoniteed pakuti iga kell tasuta. Külalistemaja olevat ära märgitud ka Lonely Planetis, nii et ilmselt vedas meil, et enne turismihooaja algust kohale jõudsime ja vaba ruumi oli.

Tikse klooster

Tegevust on Ladakhis muidugi kauaks, mul oli kasutada pea nädal. Külastasin Tikse kloostrit ja kõndisin palju Lehis ringi. Koos ameeriklase ja sakslatega käisime külalistemaja juures mäe otsas asuvat stuupat vaatamas. Selgus, et ameeriklane Allen on ngagpa ehk teisisõnu tavaelu elav buda munk. Erinevalt munkadest võib ta abielluda ja kui purju ei jää, siis ka alkoholi tarbida. Abielluda ta küll kunagi ei kavatse. Sakslane Martin on lavastaja ja Nora näitleja. Plaanis oli ka teha üks pikem väljasõit – ühes kohalikus reisibüroos sai kokku lepitud kahepäevane sõit teisel pool maailma kõrgeimat maanteed asuv Nubra org. Sakslased tulid ka kampa, aga kui me hommikul kell 6 transporti ootasime, siis seda ei tulnud. Selgus, et eelpoolmainitud tee on suletud. Sama oli olukord ka järgmistel päevadel. Hommikusöögilauas olukorrast rääkides pakkusid britt ja hispaanlane nimega Israel välja, et neil on plaanis kahepäevane sõit mootorratastel Tso Moriri järve äärde, mis on maailma üks kõrgemaid järvi ja et me võime kaasa tulla. Keegi meist ei olnud küll varem mootorrattaga sõitnud, aga leiti, et see ei ole probleem. Allen otsustas mitte tulla, sest tal oli Buddha sünnipäeva puhul vaja meditatsioone läbi viia. Järgmisel hommikul näidati meile Enfieldi peal ära, kus on pidur, sidur, gaas ja kuidas sõitmine käib. Peale 100-meetrist katsetust olime valmis laenutusse minema. Enfield Bullet on India kõige populaarsem mootorratas ja iga sellise omanik peab üheks oma elu eesmärgiks sõita mööda maailma kõrguselt teist maanteed Manalist Lehi. Nora ei tundnud ennast hästi ja jäi koju, meie Martiniga läksime ja laenutasime kaheks päevaks mootorrattad. Juhiluba ega midagi sellist ei küsitud, taheti teada, kas me varem vähemalt autoga sõitnud oleme. Peale paari prooviringi linna peal käisime bensiinijaamas ja seejärel kogunesime söögikoha juures. Bensiinijaama minnes õnnestus küll ühele seina ääres seisma jäänud mootorrattale otsa sõita, aga seda siiski madalal kiirusel. Pööramine nõuab rohkem harjutamist, eriti nii kitsastel tänavatel. Ladakh piirneb nii Pakistani kui Hiinaga ning on seetõttu tundlik piirkond. Paljudesse kohtadesse pääseb ainult eriloaga, mille saamine ei ole siiski kuigi keeruline. Et aga Tso Moriri lubasid hakati ajama alles samal hommikul, siis saime peale mõnda tundi ootamist teada, et neid meile sel päeval ei anta. Suurem seltskond otsustas selle peale minna Lamayuru templit vaatama, aga et tee sinna on üsna tiheda liiklusega ja mitte eriti heas korras, siis otsustasime meie Martiniga minna hoopis maailma kõrgeimale maanteele.

Maailma kõrgeim maantee

Väidetavalt maailma kõrgeim maantee viib Lehist Nubra orgu üle Khardung-la kuru, mille kõrgus on 5359? meetrit. Martin korjas peale Nora ja asusime teele. Tee oli küll endiselt suletud, aga seda teiselpool kuru. Vaated olid vapustavad ja tuul kohises kõrvus, nii et idee A-kategooria lubadest võttis kiiresti ilmet. Enne kinnaste kättepanekut kippusid käed küll krampi ja lõpuks ometi osutus kasulikuks kodust kaasa võetud soe jope. Kümnekonna kilomeetri pärast otsustasid sakslased tagasi keerata, sest Nora ei tundnud end endiselt hästi ja jätkasin üksi. Harjutamiseks oli tee suurepärane, sest liiklus praktiliselt puudus, selle asemel olid järsud kurvid, mis ühelt poolt pimedad ja teiselt poolt avanesid suurepärased panoraamid. Veel paarkümmend kilomeetrit hiljem jõudsin South Pullusse, kus paiknes kontrollpunkt, 14 kilomeetri kaugusel tipust. Valvur tundis huvi, et kuhu ma siis nüüd oma arust lähen ja kas mul ikka luba on. No ei olnud. Vastusega, et sõidan siin niisama, vaatan kuhu tee läheb, ta rahul ei olnud. Jõudsin siiski kokkuleppele, et ettevaatlikult sõites võid Khardung-las ära käia. Aga kohe peale seda sai asfalt otsa ning järsus kurvis, mis samal ajal ka mäest üles läks, käisin külili. Kui seejärel veel teistkordselt külili käisin ja peale seda maas bensiiniloiku nägin, otsustasin, et targem on ots ümber keerata. Ratas muutus ka järjest raskemaks.

Ameerika munk kohalike lehmadega tutvust tegemas

Puhkus hakkas lõppema ja järgmisel päeval organiseerisine endale džiibi tagasisõiduks. Enne sai veel muidugi nauditud külalistemaja olusid. Ameeriklane rikkus oma distsipliinireegleid süües ka õhtusööki. Aga kuidas sa ikka millestki nii heast ilma jääd. Päeval sõitsin veel ringi, vaatasin üle paar kloostrit ja lossi ning nautsin kaasnevat vabadust. Hüvastijätud oli liigutavad. Olin lootnud, et vähemalt tagasisõidu ajaks tehakse lahti ka Manali-Leh maantee, nii oleksin jõudnud külastada ka Manalit ja selle ümbruses paiknevaid kohti. Kuid nii see polnud ja ka tagasi tuli minna ringiga läbi Srinagari. Nii alustasin sõitu neljapäeva õhtul, et esmaspäeva hommikuks kontoris tagasi olla. Džiibijuht oli seekord noorem ja mõnevõrra äkilisema sõidustiiliga, reisikaaslasteks seekord aga ainult indialased. Sõidu jooksul õnnestus kahel korral ka peaaegu kähmlusse sattuda. Ühel korral jättis juht tähelepanuta järjekorras ootavad sõidukid ja sõitis otse teetööde alale, kus parasjagu lasti sõidukeid läbi vastassuunas. Teetöölised ei olnud rõõmsad. Teisel korral oli tee keskel peatunud avatud ustega mikrobuss, nii et sellest oli keeruline mööduda. Juht saatis lõpuks möödudes nende poole paar krõbedamat sõna, mispeale buss gaasi andis ja meie tee blokeeris ning väljusid rusikatega vehkivad mehed. Olukord lõppes siiski õnnelikult. See mees öösel üldse magada ei tahtnud ja nii olime hommikul Srinagaris, varem kui ma lootsin.

Chemrey klooster

Pathankotist sain bussi Jammusse, see sõit oli samuti 3 tundi ja 100 kilomeetrit, nagu kombeks. Jammu oli üks üsna jube koht, nii-öelda bussijaam oli üks tänav, kus ääres bussid seisid. Ühtlasi kasutati seda piirkonda intensiivselt välipeldikuna. Natuke ringi ekselnuna nägin meest, kes kutsus oma Srinagari sõitva bussi peale. Buss pidi väljuma õhtul kell 8 ja jõudma Srinagari järgmisel hommikul. Jammust Srinagari on 300 km. Et väljumiseni oli veel mitu tundi aega, läksin ma otsima mingit kohta, kus aega veeta. Jammut uurima minna ei viitsinud ja leidsin ühe söögikoha, kus raamatut lugeda. Avastasin ka, et levi enam pole. Bussi juurde tagasi minnes uurisin ühest mobiiliputkast, milles asi. Selgub, et terves osariigis ettemaksuga kõnekaartide jaoks levi puudub. Ju siis on sihuke turvameede. Poole kaheksaks olin bussi peal, sest mees oli öelnud, et ei mingit hilinemist, kell 8 sõidame välja. No loomulikult see nii ei olnud. Buss väljus umbes 10.30, kui kõik kohad olid täis saadud. Mingi mees pidevalt mu õlale vajumas väga hästi magada ei õnnestunud. Käänuline öine tee kulges Kašmiir oru serval, kuristiku sügavust võis aimata vastaskaldal paistvate tulede abil. Mingil hetkel sadas paduvihma. Srinagari jõudsime hommikul peale kuut.

Srinagari paatmajad

Või noh, mitte päris Srinagari. Vaatasin, kuidas viit näitas 8 km Srinagari, misjärel buss teelt ära keeras ja seisma jäi. Paljud läksid maha. Istusin ma seal ja ootasin, et buss sõidab edasi, kui tuli üks mees, kes ütles, et tegu on lõpp-peatusega ning tuleb maha minna. Küsis, kuhu ma minna tahan ja vastus, et Ladakhi, valmistas talle nalja. Suurte sadude tõttu pidi tee Lehi juba paar nädalat suletud olema. Bussist välja astudes ei tundunudki see väga ebatõenäoline. Bussid seisid keset suurt mudaauku ja taevas oli tume. Ladakhi ei saanud ja tunne oli selline, et läheks kohe koju ära. Mees lubas, et kohe tuleb ta vend ja viib meid Srinagari ära, arvas, et nende paatmaja oleks mulle heaks ööbimiskohaks. Olemata kindel tema heades kavatsustes ootasin mõnda aega, aga venda ei tulnud. Lõpuks juhatas mees mind kohaliku mikrobussi peale, millega õnnestus peale mõningaid seiklusi ka turismiinfopunkti jõuda.

Mugali aiad

Turismiinfost kontrollisin, kas ikka tõesti tee kinni on ja oli küll. Aga äkki päeva või paari pärast tehakse lahti. Sain ka linna kaardi ja öömaja. Juhatati mind sõbra venna jõe ääres seisvasse paatmajja. Srinagar on kuulus oma järvede ja seal paiknevate paatmajade poolest. Päike tuli välja ja paatmajas teed juues ja kašmiiri leiba süües teiste elanikega tutvudes oli tuju juba päris hea. Omanik korraldas mulle ja vene tüdrukule ekskursiooni vanalinnas, jõe veetaset vaadates võis veenduda, et sadanud on tõesti palju. Viidi meid ka poodi, kus ma ei pidanud vastu kiusatusele hankida endale üks kašmiiri vaip, selline väike. Poola geoinformaatik rääkis, et tema sõber oli samamoodi olnud nii vapustatud esimesest kokkupuutest Srinagariga, et pööras kohe otsa ringi ja sõitis minema. Õhtu poole käisin vaatamas üle linna paiknevaid mugalite aedu ja botaanikaaeda. Ilusad. Mööda järvekallast jalutades oli igal sammul inimesi, kes soovisid niisama tutvust teha või siis sind oma paatmajja meelitada või midagi „erilist“ müüa. Hašišit oli võimalik saada peaaegu iga vastutulija käest. Üks noormees viis ka oma vanemate paatmajja ja näitas oma oopiumi ja safrani varusid. Veel torkas Srinagaris silma see, et hambuni relvastatud sõjaväelased passisid igal nurgal., nii et võis arvata, et päris rahulik olukord ikka pole. Samas on meil ka Mumbais kodu lähedal laskepesa, mille kõrval seisab ka sõjaväepolitsei soomuk.

Üks Srinagari kuulsatest järvedest

Järgmisel hommikul oli poolakas juba bussijaamas kontrollimas käinud ja tee oli endiselt kinni. Otsustasin siis lasta paadiomanikul endale üks matk organiseerida. Srinagaris kulub raha kiiresti. Tee viis mõnekümne kilomeetri kaugusele Srinagarist, selle jooksul tuli läbida oja ning oodata kuni traktor sissevarisenud teed puhtaks lükkab. Lõpuks sai tee otsa ja asusin külanaise juhtimisel mööda kärestikulise jõe kallast teele. Üsna pea võttis juhtmises üle naise abikaasa – minu giid. Jõe ääres paiknesid ka telgid turistidele ning loomulikult patrullis seal terve hulk sõdureid. Matk pidi kestma terve päeva, kuid giidil oli asjast teistsugune arusaam. Mitu korda arvas ta, et võiks hakata tagasi minema, aga mina nii vähesega leppida ei tahtnud. Taimestik oli üsna sarnane ühele Eesti männimetsale, kuigi puud ei olnud päris männid ja kasvamas võis näha kanepit ja muid huvitavaid taimi. Sööki polnud giid ka taibanud kaasa võtta (eeldades, et lühike jalutuskäik tuleb), nii et andsin talle banaani. Olnud näinud lumiseid mägesid kaugelt ja liustikku lähedalt, pöörasime peale mõnd tundi tagasi, sest ühtegi muusse huvitavasse kohta enne pimedat enam lootust jõuda polnud. Jõime telgis teed ja oligi aeg tagasi linna sõita. Teel tuli vastu mitmeid loomakarju, keda suveks mägedesse viidi.

Maastik matkamiseks

Järgmisel hommikul üritasime jällegi bussi peale saada. Kell 8 ei teadnud keegi, kas tee tehakse lahti või mitte või mis üldse juhtuma hakkab, varsti pidi teada saama. Istusime ja ootasime, kui ligi astus noormees, kes teatas rõõmsalt „There you are!“ Neil oli nimelt džiip, milles veel 2 vaba kohta. Kas tee on avatud, ei teadnud keegi endiselt, aga otsustasime võtta riski ja sõita Sonamargi, kuhumaani tee kindlasti lahti on. Kui sealt edasi ei saa, siis oleks variandid olnud tagasi tulla või Sonamargi ootama jääda. Sonamarg on kahtlemata üks ilus koht, aga tee oli kinni. Terve teeäär oli ootavaid masinaid täis. Ilm oli ilus ja nii me siis seal istusime, sõime ja üritasime koopiaid teha. Kontrollpunktide jaoks pidi tarvis olema 4 passi ja viisa koopiat. Et kogu asula peale oli koopiate tegemiseks ainult 1 tindiprinter, siis võttis kogu protseduur kohutavalt kaua aega. Aga aega meil oli. Kuskilt oli välja ilmunud kanadalane, kes rääkis kuulujutte. Kuuldavasti olevat tee olukorda saabunud inspekteerima India transpordiminister ning oli lootust, et õhtul või siis järgmisel päeval pääseb läbi. Lisaks rääkis ta, et Srinagaris tähistati rahutustega aasta möödumist kohalike naiste vägistamist India sõdurite poolt ning et linnas oli kehtestatud komandanditund ning keegi ei pääse linna ega sealt välja. Srinagarist lahkumine tundus igatahes mõistlikuna. Peale seda ei möödunud enam mitut tundigi, kui ümberringi kostsid rõõmuhõiked, mis tähistasid tee avamist. Juht ütles, et on aeg autosse istuda ning tee algas. Tee lõpus ootas Leh, aga sinna pääsemiseks tuli kõigepealt ületada Zoji-la kuru.

Lahkumine Sonamargist

Amritsaris istun bussi peale ja sõidan Pathankoti. Nagu sealkandis kombeks, kulub 100 km läbimiseks 3 tundi, sest igas suvalises kohas tuleb ju 10-15 minutit peatuda. Pathankotist saaks võtta bussi otse Dharamsalasse, aga otsustan selle asemel sõita rongiga Kangrasse. Sinna viiv üks vähestest allesjäänud kitsarööpmelistest raudteedest peaks võimaldama suurepäraseid vaateid. Tagantjärele tundub küll, et bussiga minek oleks olnud mõistlikum. Rong on pilgeni täistuubitud ja ilm akna all istumata suurt välja ka ei näe. Ja kui kaunimad vaated tulema hakkavad, siis on aeg rongist väljuda, 5 tundi ja 100 km peale sõidu algust. Pilet maksab selle eest umbes 4 krooni. Kangras avanevad kaunid vaated kaljude vahel orus kulgevale jõele ja peale mõningat ootamist saabub buss, miss Dharamsalasse viib. Minuga sama tee on USA-st saabunud hindul. Bussireisi esimeste minutite jooksul avanevad vaated on juba võimsamad, kui terve rongisõidu jooksul kokku. Dharamsalast sõitsin bussiga mäest üles McLeod Ganj’i, mis oli minu sihtmärk. Turismihooaeg polnud veel alanud, kuid külalistemajades just palju vaba ruumi enam polnud, öömaja õnnestus siiski leida.

Vaade McLeod Ganj'ile

Järgmisel päeval olin lõunat söömas, kui minu juurde komberdas valge habemega vanamees ja tahtis teada, kas ma Karmapat tahan vaatama minna. No miks ka mitte. Karmapa laama on kõige suurema taaskehastuste arvuga laama tiibeti budismis, praegune Karmapa on 17. 2000. aastal õnnestus tal põgeneda Indiasse ning Dharamsalas Gyuto templis peab ta igal nädalal avalikke audientse. Läksimegi siis templisse. Vanamees oli ära rääkinud ka ühe naise Iisraelist, kes oli siin 10-päevases meditatsioonilaagris käinud. Templisse läksime taksoga, sest mees ise eriti liikuda ei suutnud, vajades abi ka taksosse sisenemiseks ja sealt väljumiseks ning meid kaasa võttes oli tal olemas nii abi kui keegi, kellega taksohinda jagada. Laamat oli vaatama tulnud üsna palju välismaalasi. Kõik asjad tuli maha jätta ja mõnda aega oodata ning siis rivistati meid üles ja saadeti järjest Karmapa juurde. Kellel oli kaasas sall, sai sellele õnnistuse tema kaaskondlaselt ja laama ise jagas kõigile punaseid paelu. Protseduur sai läbi enne kui sellele korralikult reageerida jõudsin. Templist tagasisaamisega läks kaua, sest vanamees, kes käib igal nädalal Karmapa juures, veetis aega kellegi naise käest nõu saades. Samal ajal viisid mungad õue peal läbi mingit tseremooniat. Peale McLeod Ganj’i tagasi jõudmist vajas vanamees veel abi, et rentslisse kusemisel püsti püsida.

Gyuto tempel

McLeod Ganj’i kohal mäe otsas asuvad Tushita ja Vipassana meditatsioonikeskused, kes pakuvad 10-päevaseid kursusi-laagreid. Oleks kindlasti olnud põnev osaled, aga selleks, et ka muudesse kohtadesse jõuda, ei saanud ma nii kauaks paigale jääda. Tushitas käisin hommikuti kolmveerandtunnisses meditatsioonis, millele järgnes paar tundi juttu budismist ja küsimusi-vastuseid. Mõjus igatahes väga hästi. Internetipunktis käisin uurimas, kas Manali – Leh maantee ka millalgi avatakse, aga selleks ei paistnud erilist lootust olevat.

Dalai-laama tempel Tsuglagkhang seestpoolt

Dalai-laama oli parasjagu USA-sse sõitnud, nii et teda näha ei õnnestunud. Käisin siis niisama tema templit vaatamas. Tema pühaduse residentsi sai vaadata eemalt, aed oli ümber. Templi juures oli raamatupood, mis oli alati suletud. Templi kõrval on muuseum, mis räägib Hiina okupatsioonist Tiibetis. Kolmanda päeva õhtul käisin tiibeti filmi6htul, kus näidati võikaid kaadreid viimase ülestõusu mahasurumisest Lhasas ja filmi dalai-laamast. Filmis oli ka stseen, kus dalai-laama ütles kamapale ja veel ühele laamale, et neil tuleb pärast tema surma tema tööd jätkata. Karmapa ilme väljendas sügavat soovi mitte sellist vastutust oma õlule saada. Filmiõhtul pakuti ka Tiibetis põgenenud meeste poolt valmistatud pitsat ka anti, aga oleks targem olnud seda mitte süüa. Oksendasin öö läbi ja järgnevast nädalavahetusest möödus suurem osa voodis. Esmaspäeval olin plaaninud mäe otsa ronida ja ka ilm oli erakordselt ilusaks läinud, aga jõudu oli ainult nii palju, et natuke ringi jalutada. Et Manali – Leh maantee endiselt suletud oli, otsustasin Ladakhi minna teist teed, Srinagari kaudu ning lahkuda järgmise päeva hommikul.

Jalutasin siis veel McLeod Ganj’i tänavatel mõttega ehk mõni suveniirgi leida ja astusin sisse ühte poodi. Poeomanikust kašmiiri mees tegi kohe juttu ja pakkus teed ka. Istusin ma siis maha ja mees asus juttu ajama. Pakkus välja, et ta võiks minuga koos Kašmiiri sõita, tema on ju sealt pärit ja tunneb asja. Ja siis, et ma võiks tema juurde ööbima minna. Oma kaupa ta väga tutvustada ei viitsinudki, selle asemel jõllitas mind nii, et imelik hakkas. Aga tee polnud veel saabunud ja tundus ebaviisakas lahkuda. Arvas, et mul on „good eyes“. Tee polnud veel lõpuni joodud, kui ta ka asjani jõudis: “Do you have a girlfriend? … You like fucking? I have big cock, 7 inches.” Lasin esimesel võimalusel jalga. Hiljem möödusin ta poest veel korra ning ta oli tänaval valvamas ja kontrollis, kas ma ikka lähen koos temaga Kašmiiri. Ütlesin talle siis sellise kohtumisaja, kui plaanisin juba kaugel olla. Järgmisel hommikul sõitsingi bussiga Dharamsalasse ja seal istusin Pathankoti bussi peale.

Esimesed kannatamatud otsustasid rongi siseneda akna kaudu, kuna uksed otsekohe avatud polnud. Tundus, et kõigil reisijatel oli kaasas vähemal 10 kotti ja mõnda aega vaieldi selle üle, kuhu neid kõiki paigutada. Talluti varvastel. Minu naabriteks olid vanamehed, keda saatma tulnud poiss soovitas mul koos nendega palvetama minna. Terve sõidu jooksul saalisid mööda vahekäiku inimesed, kes müüsid kõikvõimalikku kraami. Ja oli palav, väga palav. 33 tundi peale väljasõitu jõudsin Amritsari, nähes välja nagu korstnapühkija. Noormees, kelle arvates ma olin Harry Potter, geelitas juukseid, lõhnastas end kõikvõimalike vahenditega ning otsis välja kuldkella ja -kõrvarõnga. Vist läks kohtama. Aga Harry Potter ma ei ole, sest võluda ei oska. Rong jäi poolteist tundi hiljaks, mis muudab arusaamatuks asjaolu, miks igas teivasjaamas nii kaua peatuti. Aga see tundub Indias kombeks olevat.

Kuldne tempel

Jaamas ootasid mind Priit ja Heidi. Et neil oli juba hotell leitud, siirdusimegi sinna, et hommikul templit vaatama minna. Hotelliomanikud tahtsid õhtul küll meiega koos pidutseda, aga me ei olnud selles osas just kuigi entusiastlikud. Üsna koledast Amritsarist templisse sattudes avaneb hoopis teine maailm. Leidsime infobüroo, kus meile külma vett pakuti ja välismaalaste ööbimispaika juhatati. Ööbida saab templis tasuta. Nagu ka süüa ja kõike muud. Ööbimise puhul on annetus küll rangelt soovitatav. Tempel (Harmandir Sahib ehk Jumala tempel) ise asub keset tiiki, mille ümber paiknevad muud hooned. Muuseumis räägitakse eelkõige sikhide kannatustest koos mitmete maalidega piinamistest ja veresaunadest. Linn on rajatud tiigi ümber.

Jätnud maha jalanõud ja sidunud räti pea ümber astume trepist alla tiigi äärde. Värvad on avatud igas ilmakaares, et vastu võtta kõiki. Erakordselt ere päike kiiskab valgelt marmoril vastu ja kõlab hüpnotiseeriv muusika. Hea rahulik on olla. Loomulikult äratame kohalike huvi. Jäädes tiigi äärele istuma, koguneb meie lähedusse seltskond naisi, kes meid piiluvad ja omavahel kihistavad. Mõni aeg hiljem astub naistele ligi vanem härrasmees, kes neid korrale kutsub. Üks keskeale lähenev naine jääb mind siiski pooleks tunniks jõllitama. Tiigi ümber patrullivad valvurid, kes vaatavad, et kõigil oleks ikka pea kaetud, et välismaalased veele liiga lähedale ei läheks ega taldadega templi poole osutaks.

Söögisaal

Söömas käime templi läheduses asuvas söögisaalis, kus kõigile külastajatele tasuta süüa antakse. Suures ruumis istutakse põrandale maha ja vabatahtlikud käivad ringi ja täidavad kõigi anumaid. Chapati-masin teeb väidetavalt 100000 leiba päevas. Kui söök söödud, puhastatakse põrand ja lastakse sisse järgmine vahetus sööjaid. Õhtul lahkuvad Priit ja Heidi kodu poole, mina jään templisse ööbima. Välismaalastele on mõeldud eraldi ruum, kus voodid reas. Kellel veab, võib ka oma toa saada. Õhtul täitub templi ümbrus magavate inimestega – paljud palverändurid eelistavad sealsamas pikali heita. Peale pimeduse saabumist tuleb ka äike. Minu esimene vihm rohkem kui viie Indias veedetud kuu jooksul. Müristab ja välku lööb küll kõvasti, kuid vihmapiisad on üsna hõredad. Sikhide püha raamatu templisse viimise protseduur jääb siiski vaatamata. Hommikul teen veel ühe tiiru templi ümber, söön hommikust ja asun taas teele. Järgmine sihtpunkt on Dharamsala.

Suvi tähendab ka seda, et vett on kaks korda päevas, tund-paar korraga. Sooja vett pole nagunii, aga ega ei tunne puudust ka. Ja siis on meil veel mingi mahuti, kuhu saab mõnevõrra vett salvestada.
Söögiisu hakkab ka otsa saama, vähemalt lõuna ajal. Riisi ei taha kohe nähagi. Vahepeal jäid õhtusöögid ka ära. Ilmselt on asi palavuses, aga võib-olla on muidki põhjuseid. Eilsest peale on inimesed hakanud märkama, et ma olen kõhnaks jäänud. No mitte, et ma enne eriti paks oleksin olnud…

Viimasel ajal pole ma jälle eriti midagi kirjutanud. Noh, ma pole just eriline kirjutaja. Aga on kogunenud mitmeid asju, millest ma tahan kirjutada ja ma luban, et kirjutan ka. Kirjutan joogast, india toidust, Dharavi slummist, india meestest ja naistest ja veel muudest asjadest. Võib-olla ma jõuan enne koju tagasi, kui ma kõik asjad kirjutatud saan, aga kirjutan. On ka asju, millest ma ei kirjuta. Jah, on asju.

Igatahes järgmised natuke rohkem kui kolm nädalat ma tõenäöliselt ei kirjuta. Lähen Himaalajasse seiklema. Täiesti mittespetsiifilise plaani, segaste tunnete ja viimasel hetkel hangitud rongipiletiga. Kaamerale ostsin uue mälukaardi, nii et pilte saab küllaga. Kui neid ainult hästi teha oskaks. Ja kui ma mõnda Ladakhi kloostrisse elama ei jää, siis kohtume veel tulevikuski

Elevandi õnnistus

Asudes templeid vaatama sattusime Hanumani templisse, kus vanem naine pani meile värvilist möksi laubale ja hiljem tahtis selle eest muidugi raha saada. Kui talle tundus, et üks meist ei maksnud, sai ta väga vihaseks, Nihan kartis, et tuleb talle lausa kätega kallale. Päevases kuumuses väsiti üsna ruttu ja läksime tagasi, et kohalikus kuulsaimas Mango Tree restoranis lõunat süüa. Tee restorani viis läbi banaaniistanduse, ühel seinal olid riiulid täidetud Nutella purkidega ning restoranis leidus palju väsinud inimesi. Neiu magas, käest pandud „Sada aastat üksildust“ kõrval. Kaaslased oli tal siiski olemas. Hea oli vedeleda vaadates jõge ja seda ümbritsevaid kivikamakaid ja peale kõhu täissöömist tuli endalgi tahtmine silm looja lasta. Tänaval maitsesime mingit tohutu suurt juurikat, päris hea oli.

Vaade mäelt

Õhtul otsustasime ronida mäe otsa, millest hommikul sai möödutud, et päikeseloojangut vaadata. Siinkandis loojub päike üldiselt seitsme paiku. Kui templid ja asjad on siin üsna huvitavad, siis mäest üles minnes ei jäänud üle muud, kui iga natukese aja tagant avanevate uute vaadete üle ahhetada. Ühel hetkel olid teeks üles ümarasse kivisse uuristatud väikesed süvendid ja Nihan ei julgenud enam ronida. Aga meie, kes nägime ülevalt vaateid, keelitasime teda nii kaua, kuni ta nõustus. Ja vaade oli kahtlemata seda väärt. Siis kohtusime kolme ahviemaga, kes järgemööda kivile ronisid ja koos oma lapsukestega meile poseerima asusid. Ilmselt oleksime võinud sinna pilte tegema jäädagi, kuid päike oli juba loojumas ja tahtsime ka tippu jõuda.

Ahvid

Hampi tänavatel võib näha palju narkovastaseid plakateid. Mulle oli nende otstarve jäänud mõistetamatuks kuni õhtuni, mil Nihaniga mööda tänavat kõndisime ja mees marihuaanat müüa pakkus. Nihan oli väga õnnelik, sest keegi polnud talle varem sellist ettepanekut teinud. Samas kahtlustas ta, et see võis olla tingitud minu seltskonnast.

Koer

Teisel päeval üürisime rattad, et minna vaatama kaugemal asuvat rajatiste gruppi. Lahkusime varakult küpsistest koosneva hommikusöögi abil ja külastasime muuhulgas kuningalossi, millest küll eriti midagi järel pole, vallutajad tegid maatasa. Arheoloogiamuuseumis oli näha pilte samadest kohtadest erinevatel aegadel. 19. sajandiga võrreldes on heakorratöid ikka kõvasti tehtud. Tagasiteel sattusime ühte templisse suunduvate pulmaliste otsa. Nägime veel seitsme meetri kõrgust kuju ühest Šiva kehastustest ja selle kõrval asuvas majakeses oli Šiva linga, koos ümbritseva kausja platvormiga. Kohalikud ütlesid, et tuleb visata ruupia linga tippu ja kui see platvormi peale kukub, siis on tulevik edukas. Õnnestuski. Selle peale suruti kätt ja plaksutati.

Šiva

Peale lõunat otsustasime minna jõe teisele kaldal mäe otsas asuvat Hanumani templit vaatama. Tüdrukud olid väsinud, nii et läksime Cesariga kahekesi. Reisijuhis oli kirjas, et üle jõe saab ka ratastega, aga tee ületuskohta muutus ratastega läbitamatuks, nii et jätsime need maha. Jõge ületasime korvilaadse asjandusega, mees kauples meiega hinna, võttis raha ja sõidutada laskis noorel poisikesel. Ütles, et tal on luba ainult ühes suunas üle vedada, nii et tagasi peame teisest kohast tulema. Peale üleviimist tahtis poiss ka kingitusi saada, arvata võib, et suurt osa väljateenitavast rahast ta ei näe. Asusime mööda teerada templi poole teele, kuid varsti tee lõppes ja leidsime end keset põlde. Leidsime lõpuks uue tee, üsna lähedal templile hargnes see kaheks ja valisime haru, mis tundus õigemas suunas minevat. Aga ei läinud, võisime küll näha saja meetri kasugusel asuvat asfaltteed, mis mäe juurde viis, aga meid eraldas sellest kuiva jalaga läbitamatu põld. Nii tegime lõpuks mitmekilomeetrise ringi. Täiesti inimtühjal teel tuli meile vastu vanamees, kes „rohtu“ pakkus, näidates oma kaupa ajalehe vahelt.

Hanumani tempel mäe otsas

Mäe otsast avanesid jällegi suurepärased vaated. Legenid kohaselt sündis Hanuman selle mäe otsas. Templis vedeles kolmekümnendates habemik mees voodil ja rääkis valjuhäälselt telefoniga. Alla tulles juhatas meile teed sisalik, kes sealjuures värvi muutis. Rikšajuhid ütlesid, et lähim sild on 50 km kaugusel ja nemad võivad meid ainult ületuskohta viia. Reisijuhi kaardil oli küll sild, aga kohale jõudes selgus, et sellest pole suurt midagi järel. Üle viidi seekord natuke suuremate korvilaadsete sõidukitega, mille peale mahtusid ka mootorrattad. Ületuskohast tagasi asustusse oli päris pikka maa ja rikšajuht ütles, et on olemas ka otsetee, nii et valisime selle. Või vähemalt oma arust valisime. Algul oli tee päris lai, kuid mõne aja pärast kadus kivide vahele, nii et pidime ronima ühelt kivilt teisele ja pugema läbi taimestikust. Rataste juurde jõudsime pimedas.

Jõe ületamine

Ja siis oligi käes aeg Hampist lahkuda. Rikšajuht üritas meiega hirmasti tingida, aga enne rikšani jõudmist nägime peatuses seisvat liinibussi ja läksime hoopis sellega Hospetisse. Rong pidi tulema pool üks öösel, jõudis 10 minutit varem. Hommikused rongid olid kõik täis, nii et sai valitud öine, et saaks ühtlasi magada. Aga kus sa sellega. Rong pidi saabuma Hublisse kell kuus hommikul, aga kella nelja ajal aeti meid üles, sest rong oli juba kohale jõudnud. Päikesetõusuni istusime rongijaamas ning siis läksime linne peale. Hubli on üks kole linn. Leidsime siiski pargi järve ääres, kus selili visata ja raamatut lugeda. Maria läks kirikusse, sest olid lihavõtted. Mitu vanatädi käis mitu korda raha küsimas. Pärastlõunal oli aeg minema hakata, buss Mumbaisse lahkus kell 16. Mina oma lihtsuses olin eeldanud, et erinevatel bussidel pole suuri erinevusi, aga tuli välja, et oli piletid ostnud jällegi „tunne kodumaad“ tüüpi bussile. Ühel hetkel otsustas buss hakata suitsu välja ajama, elektrisüsteem ei pidanud vastu. Noh, bussi siis parandati oma poolteist tundi ja meie niikaua ootasime. Siiski jõudsime graafikukohaselt 14 tundi peal väljumist Mumbaisse. Selleks ajaks oli mul muhk otsa ees, sest magama jäädes kolksus pea vastu raudvarba, mis sellistel bussidel kõigil akna ees on. Vähemalt olen järgmisel korral bussi valides targem.

Pildid siin.

Et tee Hampisse on pikk, siis sai ka neljapäev vabaks võetud ja kolmapäeva õhtul teele asutud. Reisiseltskonnas olid veel kolumblased Maria ja Cesar ning Nihan Türgist, kes liitus meiega hiljem. Santiago tahtis ka tulla, aga ülemus ei lubanud. Kolmapäeva õhtul kotti pakkides vaatasin ma imestusega, et ma olin välja printinud kaks eksemplari bussipiletist. Milleks mul kahte vaja, jätan ühe parem koju. Mõeldud-tehtud. Võtsime Cesariga rikša ja asusime lähima raudteejaama poole teele. Poolel teel aga taipasin, miks kahte piletit vaja läheb…need olid erinevate busside jaoks. Õnneks oli ajakava tehtud piisava varuga ja jõudsime käia kodus teisel pileti järel. Selleks ajaks, kui CST-sse jõudsime, oli Maria juba õige rongi ja vaguni üles leidnud ning asusime teele.

Mulle oli see esimene kord Indias pikamaarongiga sõita. Klassiks oli magamisvagun Sleeper, mis on odavaim sõiduklass, kuhu saab pileteid reserveerida. Olemas on ka konditsioneeritud klassid AC1, AC2, AC3 ja veel muudki. Enamus indialasi reisib üliodavas teises klassis, kus aga inimesi on nii palju, kui mahub. Magamisasemed paiknevad kolmel tasemel, lisaks veel kahekorruselised kohad lühematele inimestele vahekäigu ääres, vagunis kokku umbes 80 kohta. Rongi keskmine kiirus on umbes 50 km/h, Mööda vagunipõrandat jooksid ringi hiired, kes Mariat ehmatasid. Cesar rääkis sellest, et tahab minna mustkunstnike kooli ja saada mustkunstnikuks. Praegu kogub selleks raha.

Gol Gumbaz

Uni oli üllatavalt hea. Korraks hakkas öösel küll jahe, aga lina oli kodust kaasa võetud, nii et sai end selle sisse mässida. Bijapurisse saabusime keskpäeval ja siirdusime vaatama raudteejaama lähedal asuvat Gol Gumbazi mausoleumi. Bijapuri uhkeimad ehitised on pärit ajast peale seda, kui moslemid Hampi vallutasid. Gol Gumbazi kuppel on suuruselt teine maailmas, Püha Peetruse katedraali järel, rajatud sureva impeeriumi suurusehullustuses. Üleval kupli all on sosistamise galerii. Kajama pidavat 26 korda ja kui ühes ääres sosistada, siis on vastaskülge kuulda. Suurimaks vaatamisväärsuseks seal olime aga loomulikult meie. Õpetajaks õppivate noormeeste grupist tahtis peaaegu igaüks koos minuga pilti teha. Peale kuplist väljumist ootas ees rühm neiusid, kellest julgemad samuti pilti teha tahtsid. Cesar arvas, et võiks ju tema siis ka ilusate india tüdrukutega koos pilti teha. Hakkas ta aga tegema liigutust, et mõnel neist ümbert kinni võtta, jahmusid tüdrukud välismaalase niivõrd amoraalsest käitumisest ja eemaldusid kiiruga.

Pilt ilma tüdrukuteta

Külastasime veel mošeed ning nägime hoonet, kuhu naisi ei lubata. Kõikjal järgnesid meile lapsed, kelle põhiliseks lootuseks oli saada mõni school pen. Šokolaadi küsiti ka. Ja siis muidugi „What is your name?“ Küsis üks väike tüdruk, küsis teine, kolmas ja kümnes. Ja siis jälle esimene. Ega nad vist vastust väga kuulata ei tahtnudki. Et ilm oli väga palav, siis väga palju ringi käia ei jaksanud ja „lõuna Taj Mahal“ Ibrahim Rauza jäi nägemata. Selle asemel läksime bussi peale, et Hampisse sõita…