Üritan siis bussi peale saada, et Jammusse sõita, aga selle peale öeldakse mulle, et järgmine buss läheb järgmisel päeval. Õnneks leian džiibi. Seekord sõidame mööda Kašmiiri oru kallast päevavalguses. Džiip on loomulikult nii täis kui võimalik, eriti mugav ei ole. Ühel kaljuäärel seisame mitu tundi ummikus – veok on ümber läinud ja pärast on veel teine avarii. Mees nutab, kui kiirabi sündmustkohalt eemaldub. Mõne aja pärast sõidame küll kiirabist mööda, sest see ei liigu eriti kiiresti. 50 kilomeetrit enne Jammut otsustab juht, et on õige aeg ratast vahetada. Peatume töökoja juures ja tuleb jälle paar tundi oodata. Selliste asjadega tuleb arvestada. On juba pime, kui edasi sõidame ja vihma hakkab sadama. Sadu läheb kiiresti üle tormiks, teel on ümberkukkunud puud ja asjad lendavad ringi. Jõuame siiski õnnelikult Jammusse. On neljapäeva õhtu, mis tähendab, et mul on veel aega mingis linnas päeva jagu peatuda. Kaalun Chandigarhi, kuid sinna on bussid juba läinud, nii et jääb üle Delhisse sõita. Esimest korda elus sleeper-bussiga. Enne väljasõitu puhkeb kaklus, ühel mehel on mingi segadus piletiga ja ta ei ole sugugi nõus oma magamiskohta loovutama. Lõpuks siiski asi mingil viisil laheneb.
Delhisse jõuame pärastlõunal. Minu esimeseks mureks on rongipileti saamine. Tavapiletid on juba vähemalt kuu varem välja müüdud, nii et jään lootma turistikvoodile. Selleks tuleb minna New Delhi raudteejaama, kus selliseid pileteid müüakse. Võtan rikša, mille juht soovitab mul hoopis lähemasse kohta minna, kust ka pileteid saab. Mina oma naiivsuses lähengi kaasa. Kohale jõudes saan aga aru, millega tegu. Mulle pakutakse müüa pileteid mitu korda kallimalt, kui nad päriselt maksavad ja et ilmselt on kõik piletid otsas, siis võib arvata, et selle raha eest võin ma saada ainult koha ootejärjekorras. Võtan järgmise rikša, et New Delhi jaama sõita. Too jääb peatuma vaatamisväärsuste juures, et kas ma ikka ei taha neid kõiki näha. Ei taha. Jõuame Old Delhi raudteejaama. Seletan siis, et ma tahan New Delhi jaama. Juht ütleb, et see on nii kaugel, et sinna tema küll sõita ei kavatse ja maksku ma aga kokkulepitud summa ära. Kui ma sellega nõus ei ole, siis pakub välja, et metroosõit maksab 10 ruupiat, me leppisime kokku 50, järelikult maksku ma talle 40. No tore lugu küll! Lõpuks annan talle 30 ja lähen metroopeatust otsima. Metroo on üks väheseid häid asju Delhis. Üsna uus ja suuresti välja ehitamata, aga mugav, ülerahvastamata (võib-olla juhtusin lihtsalt õigel ajal), odav ja mis peamine, jahe. Peale Ladakhi jahedaid öid on Delhi rohkem kui 40 kraadi ikka liiast. Turvakontroll on küll aeganõudev, väravaid on üks naistele ja teine meestele, naiste oma oluliselt lühema järjekorraga.
Delhi tänav
Reisijuhist olen lugenud, et New Delhi raudteejaamas on üks levinumaid pettuseid see, et öeldakse vaesele turistile, et turismiinfopunkt on remondis ja juhatatakse kuhugi oma kohta. Mina järgin viitu, mis turismiinfo juurde juhatavad, see aga on tühi, uks lukus ja…remondis. Olen nõutu. Üritan infoletist abi saada, aga see on võimatu. Mind lihtsalt trügitakse ära. Oma suure seljakotiga ei õnnestu hästi pressida ka. Kott on raske, ilm kohutavalt palav ja närvid läbi. Lõpuks leidub siiski turvamees, kes juhatab mu esimesele perroonile, kus asub tegelik turismiinfopunkt. Sealt õnnestub saada ka pilet järgmiseks õhtupoolikuks Mumbai rongile, kuigi mees leti taga vaatab, et ma olen juba üle 6 kuu Indias olnud ja ütleb, et järgmisel korral enam turistipiletit ei saa. Jaama läheduses leian koha ööbimiseks ja olen nii väsinud, et suurt midagi muud enam ei teegi.
Jama Masjid
Järgmisel hommikul ärkan vara, et vaatamisväärsustega tutvuda. Sõidan metrooga tagasi Old Delhi linnaossa ja otsi üles Jama Masjidi ehk teisisõnu reede mošee, mis on India suurim. Sissepääs on tasuta, aga fotoka eest küsitakse 200 ruupiat. Mõtlen, et saan tornist pilte teha, nii et jään nõusse. Tuleb välja, et torn avatakse alles üheksast, nii et peale mošeega tutvumist tuleb mõnda aega niisama istuda. Üks mees tuleb minuga juttu rääkima, tahab teada, kes minu arvates jalgpalli MM-i võidab ja et kas kõigile eurooplastele meeldib sportlikult riides käia. Ma ei tea, kas küsimuses peitub vihje minu riietusele, aga oma arust ma küll sportlikult riides pole. No triiksärgis ja viigipükstes ka mitte, aga ausalt öeldes oleks see sealses kliimas ka naeruväärne. Torni pääsuks küsitakse veel raha, välismaalastelt muidugi oluliselt rohkem. Piletimüüja ütleb, et meil on eramošee, küsime nii palju raha kui tahame. Tegelikult tahaks ümber keerata ja minema jalutada, aga kaamera eest on juba makstud ja tornidesse ronida mulle meeldib. Vaade osutub pettumuseks. Lihtsalt pole suurt midagi näha, sudu on nii paks. Välja minnes küsitakse veel raha jalanõude „valvamise“ eest ja kui ma ei anna valvuri arvates piisavalt suurt summat, siis satun põlastuse osaliseks.
Punane kindlus läbi sudu
Järgmine sihtpunkt on Punane kindlus. Suures kompleksis on vaadata palju, ka mõned muuseumid. Ei puudu ka tavapärased automaatidega mehed laskepesades. Tapab pikapeale siiski hoopis palavus. Rohkemateks vaatamisväärsusteks aega ei jätku, lähen võtan asjad ja istun rongi peale. Delhist pääsemine on kergendus. Rongiks on seekord Rajdhani Express, mis teeb vähe peatusi ja sõidab Mumbaisse 16 tunniga. Selles rongis konditsioneerimata klasse ei ole, nii et esimest korda proovin klassi 3AC. Pilet on ligi neli korda kallim, aga vagun on puhas, jahe, voodilinadega ja toit on ka hinna sees. Ja süüa antakse päris palju. Õhtuoode, puljong, õhtusöök, jäätis, tee. Briti naine minu kupeest imestab, et ma inglise keelt oskan, sest temal Londonis on üürilisteks eestlased, kes inglise keelt ei oska. Hommikuks selgub, et kõige pakutu söömine ei olnud siiski eriti hea idee. Olla on ikka väga paha. Hädavaevu jõuan koju, kus pikali viskan. Enam-vähem nädal aega olen siruli, toitudes peamiselt soolalahusest.
Kogu reisi pildid siin.
