Üsna pea sai selgeks, et džiibiga tulemine oli ikka hea mõtte. Busse oli teel küll näha, aga ma ei kujuta päris hästi ette, kuidas nendega sõita oleks olnud. Asfalt sai üsna ruttu läbi ja kruusatee vonkles kaljuäärtel enamasti ühe auto laiuselt – korraga pääses liiklus läbi ainult ühes suunas. Üle tee olid äsja langenud laviinid ning tee oli neist uuesti läbi raiutud. Mõnes kohas oli tunnel mitme meetri kõrgune. Teed ääristavad Border Roads Organizationi (BRO) poolt püstitatud motiveerivad sildid, nagu „Better Mr. Late than Late Mr.“ või „Drive with pleasure. BRO.“ Lumi ja jää otsast sulas, nii et ajuti tuli sõita ka vees. Keerulistest kohtadest läbipääsemisel tekkisid pikad ummikud, nii mõnelgi poole kippusid väiksemad autod kinni jääma ja ma tõesti ei kujuta ette, kuidas bussid sealt läbi said. Aga kuidagi said nemadki. Meie autojuhile meeldis kimada (rohkem aega läks küll seismise peale) ja igal võimalusel teistest sõidukitest ette pressida. Sellele järgnes mõnigi kord sõnavahetus autojuhtide vahel. Aga kui järgmisel korral jälle mõnes ummikus kokku saadi, siis visati nalja, nagu vanad sõbrad. Ühel korral, kui teele jäi ette eriti suur veega täidetud auk, käsutas juht meid autost välja ja üle jäi läbida too auk jala, mis põhjustas mitmeski reisijas palju pahameelt.
Tee läbi laviini
Zoji-la ei ole oma 3528 meetriga merepinnast sugugi üks maantee kõrgemaid punkte, aga teeolude ja maastiku tõttu kõige aeganõudvam. Kui me peale mitut tundi lõpuks teiselt poolt alla orgu laskusime, ootas seal juba asfaltteed ja orus kilomeetritepikkune joru veoautosid, kes olid tee ära ummistanud. Ei jäänudki siis muud üle, kui kõigi Zoji-last saabujatel jääda ootama tee ääres asuvale laiale väljale. Seal kohatud hüperaktiivne Kanada noormees rääkis, et oli juba 5 päeva lähedalasuvas Drassis oodanud kuru avamist. Drass on muide India kõige külmem asustatud paik. Kui kõik kuru ületajad lõpuks kohal oli, sai liiklus alata vastassuunas. Seda tervitasid veokid lastes kõlada kõigil oma erinevatel signaalidel. Lõpuks sai tee nii palju vabaks, et pääses edasi sõitma ja seda me ka tegime. Õhtul jõudsime Kargilisse, kus juht soovitas meil õhtusöögiks süüa osta ning peale saiakeste hankimist sõitsime edasi. Pimedal ja käänulisel teel tuli läbida mitu kontrollpunkti, kus passikoopiad käiku läksid. Kell 2 jõudsime väikesesse külla, kus juht otsustas magamispeatuse teha. Autos istudes magada üritada oli kitsas ja äärmiselt ebamugav. Õige pea otsustasid kohalikud koerad haukuma hakata. Ja kui autojuht magama jäi, siis oli tema norskamist kilomeetrite kaugusele kuulda. Nii me siis olime seal keset mitte midagi, aga rahu ja vaikust ei olnud. Kell 4 oli äratus ja sõit jätkus. Ka siis eriti magada ei õnnestunud, kuna iga kord, kui juht käiku vahetas jäi mu jalg ette. Aga kuhugi mujale ka jalga panna polnud.
Vaade linnale Lehi lossist
Lehi jõudsime hommikul kuue paiku, selja taga 422 kilomeetrit ja nende läbimiseks kulutatud 22 tundi. Jätsime autojuhiga hüvasti ja siirdusime peatuskohta otsima. Ameeriklane teadis mingit head kohta ja nii mina kui kaks sakslast otsustasime talle järgneda. Teised reisiseltsilised – poolakas, soomlane ja tšehh läksid hommikust sööma. Mõne aja pärast jõudsimegi Zeepata külalistemajja, mis on üks ägedamaid kohti, kus ma käinud olen. Ühe kohaliku perekonna poolt peetavas väikses külalistemajas on ruumi umbes kümnele inimesele, kellest enamus koguneb igal hommikul ja õhtul ühisele söömaajale. Ja kõike seda poolmuidu. Öösiti läks toas küll natuke külmaks, aga tekk oli soe ja kardemoniteed pakuti iga kell tasuta. Külalistemaja olevat ära märgitud ka Lonely Planetis, nii et ilmselt vedas meil, et enne turismihooaja algust kohale jõudsime ja vaba ruumi oli.
Tikse klooster
Tegevust on Ladakhis muidugi kauaks, mul oli kasutada pea nädal. Külastasin Tikse kloostrit ja kõndisin palju Lehis ringi. Koos ameeriklase ja sakslatega käisime külalistemaja juures mäe otsas asuvat stuupat vaatamas. Selgus, et ameeriklane Allen on ngagpa ehk teisisõnu tavaelu elav buda munk. Erinevalt munkadest võib ta abielluda ja kui purju ei jää, siis ka alkoholi tarbida. Abielluda ta küll kunagi ei kavatse. Sakslane Martin on lavastaja ja Nora näitleja. Plaanis oli ka teha üks pikem väljasõit – ühes kohalikus reisibüroos sai kokku lepitud kahepäevane sõit teisel pool maailma kõrgeimat maanteed asuv Nubra org. Sakslased tulid ka kampa, aga kui me hommikul kell 6 transporti ootasime, siis seda ei tulnud. Selgus, et eelpoolmainitud tee on suletud. Sama oli olukord ka järgmistel päevadel. Hommikusöögilauas olukorrast rääkides pakkusid britt ja hispaanlane nimega Israel välja, et neil on plaanis kahepäevane sõit mootorratastel Tso Moriri järve äärde, mis on maailma üks kõrgemaid järvi ja et me võime kaasa tulla. Keegi meist ei olnud küll varem mootorrattaga sõitnud, aga leiti, et see ei ole probleem. Allen otsustas mitte tulla, sest tal oli Buddha sünnipäeva puhul vaja meditatsioone läbi viia. Järgmisel hommikul näidati meile Enfieldi peal ära, kus on pidur, sidur, gaas ja kuidas sõitmine käib. Peale 100-meetrist katsetust olime valmis laenutusse minema. Enfield Bullet on India kõige populaarsem mootorratas ja iga sellise omanik peab üheks oma elu eesmärgiks sõita mööda maailma kõrguselt teist maanteed Manalist Lehi. Nora ei tundnud ennast hästi ja jäi koju, meie Martiniga läksime ja laenutasime kaheks päevaks mootorrattad. Juhiluba ega midagi sellist ei küsitud, taheti teada, kas me varem vähemalt autoga sõitnud oleme. Peale paari prooviringi linna peal käisime bensiinijaamas ja seejärel kogunesime söögikoha juures. Bensiinijaama minnes õnnestus küll ühele seina ääres seisma jäänud mootorrattale otsa sõita, aga seda siiski madalal kiirusel. Pööramine nõuab rohkem harjutamist, eriti nii kitsastel tänavatel. Ladakh piirneb nii Pakistani kui Hiinaga ning on seetõttu tundlik piirkond. Paljudesse kohtadesse pääseb ainult eriloaga, mille saamine ei ole siiski kuigi keeruline. Et aga Tso Moriri lubasid hakati ajama alles samal hommikul, siis saime peale mõnda tundi ootamist teada, et neid meile sel päeval ei anta. Suurem seltskond otsustas selle peale minna Lamayuru templit vaatama, aga et tee sinna on üsna tiheda liiklusega ja mitte eriti heas korras, siis otsustasime meie Martiniga minna hoopis maailma kõrgeimale maanteele.
Maailma kõrgeim maantee
Väidetavalt maailma kõrgeim maantee viib Lehist Nubra orgu üle Khardung-la kuru, mille kõrgus on 5359? meetrit. Martin korjas peale Nora ja asusime teele. Tee oli küll endiselt suletud, aga seda teiselpool kuru. Vaated olid vapustavad ja tuul kohises kõrvus, nii et idee A-kategooria lubadest võttis kiiresti ilmet. Enne kinnaste kättepanekut kippusid käed küll krampi ja lõpuks ometi osutus kasulikuks kodust kaasa võetud soe jope. Kümnekonna kilomeetri pärast otsustasid sakslased tagasi keerata, sest Nora ei tundnud end endiselt hästi ja jätkasin üksi. Harjutamiseks oli tee suurepärane, sest liiklus praktiliselt puudus, selle asemel olid järsud kurvid, mis ühelt poolt pimedad ja teiselt poolt avanesid suurepärased panoraamid. Veel paarkümmend kilomeetrit hiljem jõudsin South Pullusse, kus paiknes kontrollpunkt, 14 kilomeetri kaugusel tipust. Valvur tundis huvi, et kuhu ma siis nüüd oma arust lähen ja kas mul ikka luba on. No ei olnud. Vastusega, et sõidan siin niisama, vaatan kuhu tee läheb, ta rahul ei olnud. Jõudsin siiski kokkuleppele, et ettevaatlikult sõites võid Khardung-las ära käia. Aga kohe peale seda sai asfalt otsa ning järsus kurvis, mis samal ajal ka mäest üles läks, käisin külili. Kui seejärel veel teistkordselt külili käisin ja peale seda maas bensiiniloiku nägin, otsustasin, et targem on ots ümber keerata. Ratas muutus ka järjest raskemaks.
Ameerika munk kohalike lehmadega tutvust tegemas
Puhkus hakkas lõppema ja järgmisel päeval organiseerisine endale džiibi tagasisõiduks. Enne sai veel muidugi nauditud külalistemaja olusid. Ameeriklane rikkus oma distsipliinireegleid süües ka õhtusööki. Aga kuidas sa ikka millestki nii heast ilma jääd. Päeval sõitsin veel ringi, vaatasin üle paar kloostrit ja lossi ning nautsin kaasnevat vabadust. Hüvastijätud oli liigutavad. Olin lootnud, et vähemalt tagasisõidu ajaks tehakse lahti ka Manali-Leh maantee, nii oleksin jõudnud külastada ka Manalit ja selle ümbruses paiknevaid kohti. Kuid nii see polnud ja ka tagasi tuli minna ringiga läbi Srinagari. Nii alustasin sõitu neljapäeva õhtul, et esmaspäeva hommikuks kontoris tagasi olla. Džiibijuht oli seekord noorem ja mõnevõrra äkilisema sõidustiiliga, reisikaaslasteks seekord aga ainult indialased. Sõidu jooksul õnnestus kahel korral ka peaaegu kähmlusse sattuda. Ühel korral jättis juht tähelepanuta järjekorras ootavad sõidukid ja sõitis otse teetööde alale, kus parasjagu lasti sõidukeid läbi vastassuunas. Teetöölised ei olnud rõõmsad. Teisel korral oli tee keskel peatunud avatud ustega mikrobuss, nii et sellest oli keeruline mööduda. Juht saatis lõpuks möödudes nende poole paar krõbedamat sõna, mispeale buss gaasi andis ja meie tee blokeeris ning väljusid rusikatega vehkivad mehed. Olukord lõppes siiski õnnelikult. See mees öösel üldse magada ei tahtnud ja nii olime hommikul Srinagaris, varem kui ma lootsin.
Chemrey klooster
